Piiri talu aja lood, inimesed ja mälukillud
Aare Kasemets
Võnnu kihelkonna Kriimani külas asuv Piiri
talu osteti Brinkenhofi mõisast vabaks 1868.aastal ja pärast seda on talu
näinud paljude põlvkondade elukäike kolme sõja ja nelja riigikorra ajal. Lemming
ja Ilse Roostmäe mahukas monograafias „Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik“
on kirjas, et Piiri talu nr 5 on Paluküla vanatalu, mis rajatud 1834 ja 1850
aasta vahemikus Ala-Ossipi talu nime all ja seda mainitakse esimest korda Piiri
taluna 1861.a vakuraamatus.[1]
Täna on Piiri talu rehielamu [ehitatud u 1880.a]
rehetoas ja üleval tagurpidi laeva meenutava laia laastukatuse all ruumi erinevateks
mõttetalguteks. Rehielamust ligi saja sammu kaugusel on nii meie pere kui tütre
sõpruskonnale püha suitsusann, roheliste konnadega tiik ja laut-küün lakapealse
öömajaga. Vana õunaaia servas on aastate eest lumemurtud katusega aidast saanud
isemoodi mikita-ait, mille päikesepoolseks tagaseinaks on vaade niidule, kingul
kohavale kaasikule ja taamal sinavatele Paluküla seenemetsadele.
Minu jaoks on Piiri talu emapoolse vanaema
Helmi Kärgendsoni (s. Silla) koht ehk kodukotus, kus õppisin kõndima. Piiri
talu nimi tuleb tõenäoliselt sellest, et talu asub soise metsa servas Kriimani küla
kagupiiril – Võnnu poole metsa taha jäävad Hammaste, Issaku ja Kurista külad.
Mu emapoolse hõimu nais- ja meesliinid on Võnnu
kihelkonnaga seotud kirjalike teadete järgi vähemalt seitse põlve, sh Piirid (nt
Jaak ja Anne sündisid 1670.a), Sillad,[2] Legod,
Leikid, Naglad, Kurwitzad, Kured, Lokkod, Issakod, Otsasonid, Mollokad, Rossid,
Saarvad, Sirged, Sorrokid jt on elanud
Läänistes, Ahunapalus, Peravallas, Võõbstes, Valgesool, Kärsal, Kõnnol, Jonasel,
Agalis, Akstes, Mäksal, Rasinal, Ernstes, Ahjal jm Võnnu kihelkonna külades.
Vanaema ostis alates esimesest ilmasõjast
(1914) omanikuta olnud Piiri talu oma sõbranna Miti Koidu soovitusel külanõukogult
1961.a ja maksis 285 rubla. Rehielamu katus ja seinad olid siis üsna läbi – kuuldavasti
teenis vanaema katuse vahetuse jm remonditööde eest tasumiseks lisaraha saunas salaja aetud puskariga, sest
kolhoosi Kevade lüpsja palgast kõigeks
ei jätkunud. Puskariajamise torud on talus alles - üks vana omakülamees, kes
täna teises ilmas, laenas neid minult kümme aastat tagasi, et käärima kippunud
meetegu kangemaks kraamiks väärindada.
Mõned
mälukillud
Vanaema kutsus minu ema minuga Piiri tallu
enne mu 1 aastaseks saamist. Neid esimesi eluaastaid ma Piiri talus ise ei mäleta, aga suguselts
naljatles, et nii kui akuraadiost muusika tuli, ajasin end püsti ja hakkasin
tantsima. Hiljem on ema rääkinud mulle korduvalt ka ühest unenäolisest loost – ju
1964.a suve ühel varahommikul hakkasin kätkis nuttu tihkuma ja ema nägi läbi une
ja tagakambri akna aida poole vaadates, kuidas aida ukse vahelt imbusid
riburada välja lähemad ja kaugemad esivanemad ning hõljusid mind ja teda
vaadates akna tagant mööda. Mõnda vanemat esiema ei olnud ema oma elus näinud,
aga oli ära tundnud kes on kes.
Alates 1965.a sügisest kolisid minu ema ja isa
töökoha tõttu Võnnu kihelkonna teise serva, Kaagvere külla, Emajõe äärde
mõisamajja. Enne kooliaega toodi mind tihti vanaema juurde – mu magamisase oli tema
selja taga. Koolipoisina käisin Kaagverest sageli rattaga läbi Võruküla, Koke, Mäletjärve
ja Kriimani vanaema juures (~10 km) tundes isiklikult kõiki teeäärsed
koeri.
Vanaema Helmi, ema Alde-Rosiine, onud Julius
ja Evald ning Kriimani järve otsas väikeses talus elanud vanaema noorim vend
Silla Peeter puhkavad täna Võnnu kalmistul. Nii vanaema isa Jaan kui kõik ta vennad
käisid 1918-1920 Eesti Vabadussõjas. Stalini ajal küüditatud vanaisa Rudolfi ja
vanaema isa ning vanemate vendade kalmukoht on mulle teadmata.
Onu
Juliust mäletavad külas veel
mõned vanemad inimesed. Sõja oludes käis Julius Issakul kolm talve koolis. Ta kokutas
kõneldes ja vanaema oli talle kunagi öelnud, et see võis olla Juliuse kandmise
aegsest ehmatusest – nimelt oli vanaema mees Rudolf vanaema lapseootusest
kuuldes kohaliku tava järgi vanaema toobritäie veega ootamatult kastnud (aga
see võis olla ka muust – näiteks lapsena küüditamise ajal isa vahistanud
püssimeeste nägemisest või sõja ajal Uniküla ürgorus külarahvaga rinde eest
varjul olles, kui kahurimürsud vilinal üle oru lendasid).
Mulle õpetas Julius pilvede järele heinailma
ennustama, täpsemalt kui Eesti Põllumajanduse Akadeemia hilisem
agrometeoroloogia kursus. Vanapoisist onu Julius pidas ka mesilasi, käis
kirikus siis kui teised ei käinud ja oli küla viimane vanaaja suskaja-mees,
seatapja, kelle kõrval kord abiks olles kuulsin Juliust koduseale hingepalvet lugemas
’tsiakene, tsiakene, är pahanda, är
pahanda, et mi so hingekese…,’ mis meenutas mulle hiljem Lennart Meri
filmis nähtud handi küti karule loetud hingepalvet kaugel Siberis. Igal
inimesel, loomal ja linnul on hing, mida põlisrahvad austavad. Veel, kord
1990ndatel käis maasotsioloog ja usundi uurija Argo Moor Piiril külas ja kuulas
Juliuse pärimusjutte Võnnu kandis kivideks muutunud pulmarongidest, libahundiks
muutunud inimesele noa otsast leiva andmisest jm. Argo rääkis sellest hiljem ühes
Ööülikooli saates. Muuhulgas
hämmastas Argot, et lugudesse sisse minnes ei kokutanud muidu kokutamisega
kimpus olnud onu Julius mitte kordagi. Pärimuslugude kõnelemine tervendab.
Pärast onu Juliuse peiesid hoidsin veel mõned nädalad ta lehma, lambaid ja
kanu. Istusin tunde laudas ja ajasin loomadega Juliuse kombel juttu. Vabandasin,
et pean nad teise peresse andma.
Onu
Evald käis sõja ajal ja
järel Issakul ja Sillaotsal koolis. Minu jaoks oli ta raamatute lugeja, masinate
tundja, maletaja, noorena perepidudel kõva laulumees ja vanemas eas veidi
kinnine – armastas sügiseti seenel käia ja tegi suurepärast seenesousti. Evald
töötas pärast Hiina piiri ääres NSVL-i sõjaväes käimist Kevade kolhoosis traktoristina.
Vahepeal oli ta vabaabielus Kangro Silviga, kes elas samas külas Taga talus. Neil
sündis 1960.a tütar Helve. Helve oli minust vanem ja käis pärast Silvi ja
Evaldi lahkuminekut koos poolvenna Aivariga Piiril oma isa ja vanaema vaatamas.
Tänu Evaldi Belarus traktorile sain
esimesed roolikeeramise kogemused – Piiril olles jooksin õhtuti suurele teele
vastu, et sõita saaks. 1970ndatel tegi onu Evald ühel ööl Kulpna-Kriimani-Uniküla
teeristil purjus peaga avarii – ise ta sellest rääkida ei tahtnud, aga kuulu
järgi sõitis ta just teda pimedas passinud miilitsa autole öösel ilma tuledeta
sisse. Load võeti ära. Lubasid ta miilitsalt tagasi ei taotlenud ning töötas
hiljem Unikülas ja seejärel Roiu töökojas sepana. Mina sepistasin Unikülas oma
esimese noa. Evald oli hinges uhke, et Kuuste sovhoosi uute traktorite ostmisel
võeti teda tihti meistrimehena kaasa. Ühel hommikul Kulpnas tööliste bussi
oodates peatus ta süda. Olin Helvele abiks, panime Evaldile Tartu Toomemäel
Anatomicumis viimase ülikonna selga. Evaldi ärasaatmisel Roiult kuulsin Avo
Samarüütlilt, et mehed kutsusid Evaldit töökojas professoriks. Teel Võndu
tegime Piiri talu teeotsas peatuse.
Piiri talu lähedal sündis ka minu esimesi
kirjasaanud luuletusi, kui tulin kord Kurista kaudu bussi pealt läbi metsa
vanaema juurde. Koolis õppisime siis Juhan Liivi luuletusi ja katsetasin:
paneb punetama taeva ja palge
põhjast puhuv külm tuul
on kaasiku all nii veidralt valge
sügis lehed korjas puult
Oli 1980. a hilissügis, käisin Luunja Keskkooli 10.klassis. Sama
aasta jõulukuul lahkus vanaema Helmi Piiri talust Võndu, kuid olen ikka tundnud,
et ta on talu hea haldjas. Talus vanaema teele saatmisest on meeles, et ema
aitas oma ema ette valmistada koos naabri Aaliga. Kirst oli aidas. Mälus on mustvalge
foto, kus onu Juliuse kutsutud Võnnu kiriku selleaegne õpetaja Kalle Kasemaa
vaatab talu tagakambris kirstus lamava vanaema poole ja onu Julius ning onu
Evald vaatavad tõsiselt kumbki eri suundades. Mu ema ei osalenud matuseriitusel.
Teoloog Kalle Kasemaaga tegin kord hiljem liinibussis kõrvuti
sattudes tutvust ja kutsusin ta 1981.a Tartu Kirjanike majja Henn-Kaarel
Hellati koolinoorte luuleklubisse „Sõnakera“ Uue ja Vana Testamendi saamisloost
rääkima – senimaani püsib mälus, kuidas Piibel kokku pandi.
Ühest Piiri pärandusest tahan siin veel kirjutada – see on vanaema
Helmi, teiste sugulaste ja selle kandi inimeste emakeel, kodune Lõuna-Tartumaa
keel. Olen sellest oma keelest eri riigiametites ja ingliskeelsetes teadusvõrgustikes
(www.etis.ee 1993+) palju kaotanud. Viimati kirjutasin nn Tartu murdes kadripäeva tudengipeost ajalehte
Eesti Põllumajanduse Akadeemia (1983) ja hiljem mõne luuletuse sahtlisse. Võrokeste
ja setokestega saan ka kõneldud. Mu oma esivanemad on nüüd sealpool (ja siin,
mu geenides) – õige mõnus on vahel omavahel oma emaemade keeles nendega/endaga kõnelda
suitsusaunas, metsas, kalmul, hiies, hingede ajal.
Piiri talu varasemad
lood: perepärimus ja arhiiviinfo
Koos abikaasa Kajaga Piiri talu varasemat ajalugu uurides oleme arhiividest
avastanud palju põnevat ja loomulikult on vanu dokumente lugedes tekkinud ka hulk
uusi küsimusi ning vihjeid, mis ootavad (a)vastamist.
Nagu alguses sai nimetatud, Piiri talu osteti Brinkenhofi
(Kriimani) mõisast välja 1868.aastal. Esimeseks ostjaks oli Tarvastu kihelkonna
Vooru külast pärit Johan Seemen
(08.5.1847–28.4.1882).[3] Ta oli
abielus Leenu Seemeniga (s. Lubi) ja neil oli neli last.
Mu abikaasa Kajal, kes on loodusteadlane, läks omajagu aega, et Piiri
talu ostuga seotud Vooru külast pärit Seemenite ja Tekkelite sugulussidemeid lahti
harutada. Muuhulgas selgus, et Piiri talu esimese omaniku Johan Seemeni ema Ann
Seemen (s. Tekkel, 1814–1865) oli talu ostuks laenu käendanud Hans Tekkeli (1811–1881)
õde ja samas ostja Johan Seemeni tädi Ann Tekkel (s. Seemen, 1816–1885) oli laenu
käendaja Hans Tekkeli naine.
Arhiividokumentides
ei olnud infot, kes oli pärast Johan Seemeni surma Piiri talu omanik 1881-1887,
kuid juhtumisi avastasime Wikipedia Eesti kultuuriloo allikatest, et Piiri
talus on 12.01.1882 sündinud kirjamees Paul Tekkel. Seega võime oletada, et Piiri
talus elas sel ajal perega laenu käendaja Hans Tekkeli poeg, samuti Hans Tekkel
(1841–1883).[4]
Arhiivist nähtub, et Paul Tekkeli isa Hans suri kui Paul oli vaevalt aastane.
Kes Piiri talu juhtimise ja Pauli kasvatamise üle võttis 1883-1887, selle kohta
hetkel andmed puuduvad. Wikipedia järgi elas Paul Tekkel enne 1910.a Tartusse
kolimist Hammaste kandis ja töötas Võnnus ka rätsepana.[5]
Piiri
talu järgmine omanik oli Jaan Seemen
(24.9.1853–24.4.1891), kes oli esimese omaniku Johan Seemeni vend. Leping
sõlmiti 13.11.1887 ja selle aluseks oli Liivimaa Hoovikohtu otsus No 1786
(15.5.1887). Ei ole selge, kas ta ostis selle talu või sai päranduseks oma
vennalt Johanilt. Arhiivitoimikud näitavad, et pärast Jaan Seemeni omanikuks
saamist andsid Tekkelid asja Pärnumaa kuue kihelkonna kohtusse (EAA.934.1.3311: “Voorult Hans Tekkel
pärijate kahjutasunõue Johann Seemen pärijate vastu Piiri talu müümise asjus
1888. aastast“).
Piiri
talus sündis Jaan ja Anno Seemeni[6] perre 1889.a ainuke laps, Johan Seemen (06.06.1889–13.08.1914). Jaan
Seemeni elupäevad jäid Piiril lühikeseks – ta suri 37 aastaselt ja ajaleht Лифляндские
губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung nr. 85 avaldas 5.
augustil 1891.a järgmise teate: „24.
walla kohus, Tartu Ülema Talurahwa kohtu jauskonnas, Wõnnu kihelkonnas, annab
kõigile kellese see puutub, teada, et Kriimani walla Piiri taluomanik Jaan
Seemen on testamenti tegemata, warandust maha jättes ära surnud, siis saab
kõigile kellel midagi nõudmist ehk maksa on nimitud Seemenile kutsutud kuue kuu
aja sees, seda siia walla kohtule üles andma, kõige hiljem kuni Sl. 1891. a.
Peale ülewal nimetud tähtaja ei saa enam kedagi kuulda wõetud ja wõlglased, kui
wõera oma salgajad, langewad seadusliku trahwi alla. 24. walla kohtus, 11.
Tartu Ülema Talurahwa kohus, 21. juunil 1891.“[7]
Johan
Seemen oli 2-aastane kui isa Jaan suri ja 6-ne kui ema Anno suri. Kohtu
otsusega sai ta 7 aastaselt Piiri talu pärijaks. Pärast Jaan Seemeni surma
1891.a abiellus Anno Seemen Johan Tekkeliga (1868–1918), kellega Annol sündis
1894.a poeg Jaan Tekkel ja juba järgmisel aastal heitis Anno 33 aastasena hinge.
Tema teine mees Johan Tekkel abiellus uuesti Anna nimelise naisega, kellega tal
oli kaheksa last.
Kui
1896 a. kinnistati Piiri talu pärandusena Johan Seemenile, siis ei ole teada,
kes seda talu tegelikult sellel ajal juhtis ja kes seal elasid. Samuti ei ole
teada, kas Johan Seemen täisealiseks saades asus talu juhtima ja kuidas ta
sõjaväkke võeti.[8]
Teada on, et ta läks I. Maailmasõtta ja suri 13.08.1914. Johani Seemeni surnuks tunnistamise
ja testamendi õienditega on seotud mitu arhivaali[9]
- 18.12.1922 Tartu-Võru rahukohtu otsusega tunnistatakse ta teadmata kadunuks.
Onu Julius
rääkis, et vanal ajal oli Piiri talu
omanik Seemeni nimeline mees. Naabertaluga seotud Tekkeli nimeline mees oli
jurist, kes sokutas kuidagi Piiri talu oma õele just nagu oleks I. ilmasõtta
läinud Piiri talu noor peremees olnud tema õe peigmees (u 1998.a). Osaliselt
pidas see pärimuskild paika arhiivileidudes – Tekkeli õest ei kirjutata, küll
aga on varasemast mitmeid saksakeelseid kohtuarhiivi dokumente, mis näitavad,
et aktiivne Hans Tekkel Brikenhofist on olnud laenutehingutes Jaan Seemeniga
Worroküll’ist (Voorekülast, 1885, EAA.925.1.1446), Jaan Otsaga Kurristalt
(Kurista, 1874) ja Johan Nurmega Kawershofist (Kaagverest, 1876).
Pärast Piiri talu omaniku Johan Seemeni
surnuks kuulutamist 1926.a määrati talu päranditombu hooldajaks Haaslava valla
vaestelaste kohtu 21.10.1927 otsusega kunagise taluostu laenu käendaja Hans
Tekkeli poja Jaan Tekkeli (1857–1922) poeg Evald Richard Tekkel (1892–1973),
kes tegutses Tartus advokaadina ja peatas muuhulgas Eesti Maakrediidiseltsil Piiri talu võlgade pärast oksjonile paneku 1937-1938 viidates
seltsi taotluse õigustehnilistele vigadele.[10]
Riigi Statistika Keskbüroo 1939.a
põllumajandusloenduse talundilehe andmetel elasid Piiri talus Jüri Sillaots (35
a, tööjuht) ja Loreida Peets (30 a, kodune perenaine) ja üks alla 8-aastane
laps (nime pole märgitud). Piiri talu omanikuks on talundilehel märgitud Evald
Tekkel, kelle elukoht oli siis Tartus Aleksandri uulitsas. Tegemist oli
suhteliselt väikese majapidamisega (1 hobune, 1 vasikas ja 1 lehm, samas sigu,
lambaid ega kodulinde talus loenduse järgi ei olnud).
Seega, Piiri talu omanik Johan Seemen jäi esimeses
ilmasõjas 1914.a kadunuks ja arvatavasti talul lasunud laenuvõlgade tõttu
sellest ajast kuni aastani 1961 talul eraisikust omanikku ei olnud. 1991.a soovisid
endise päranditombu hoidja Evald Tekkeli järeltulijad Piiri taluga vanal ajal seotud metsamaid pärida rõhutades õigusvastaselt
võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduses, et talu jäeti 1944.a
maha seoses repressiooni ohuga. Eesti riik taotlust menetlusse ei võtnud kuna taotlejatel
puudus lähisugulus 1914.a I. Maailmasõtta jäänud Johan Seemeniga. See kinnitab 1937-1938.a
kohtutoimikute infot, et advokaat Evald Tekkel ei olnud Piiri talu omanik, vaid
vanade võlgadega nn pärandustombu hooldaja.
1957.a alustatud Tartu rajooni Haaslava külanõukogu Kriimani
küla Piiri talu majaraamatu andmetel elasid Piiri talus Amanda Rodima Peetri tütar
(s. 1905, ’kolhoosi ’Kevade’ arvestaja’)
ja August Preedik Liisa poeg (s. 1910, ’mittesõjaväekohustuslik, hoolealune’).
1961.a ostab külanõukogult Piiri talu minu vanaema Helmi Kärgendson (s Silla). Talus elasid
ka mu onud Evald Kärgendson ja Julius Kärgendson ning vahepeal (1961) ka
vanaema mehe õde ehk sõdse Emma Kärgendson ning minu ema koos minuga
(1964-1965). Hilisemast mäletan, et kartulipaneku ja -võtmise ajal käisid ka
sõbrannad-naabrid Koidu, Marta, Anni, Aali jt vanaema juures talgutel ning vanaema
talvistel sünnipäevadel (2.II) ja suvistel heinateo aegadel oli Piiri talus tavaliselt
suguvõsa kokkutulek.[11]
Arhiivitööd kokku võttes on juriidiliselt
Piiri talu omanikud olnud pärast mõisast väljaostu Johan Seemen (1868-1881), tema
vend Jaan Seemen (1887-1891), Jaani poeg Johan Seemen (1989-1914), mu vanaema
Helmi (1961-1980), mu onu Julius (1980-2006) ja siis mina.
Piiri talu, loodus ja
loovus: põlisrahva pärimuse uurimine ning edasiloomine
Hea meel on, et Piiri talus 12.01.1882 sündinud Paul Tekkeli luuletus
„Kevadel“ (Juba linnukesed väljas
laulavad / kenad kasekesed kingul kohavad / …) sai lauluks ja teeb helisedes
meele rõõmsaks.[12]
Usun, et lapsepõlvekodu loodus lummab ja mõjutab me alateadvust läbi elu.
Maalapsena olen linna ülikoolides tihti tundnud, et hariduselus ja
ajakirjanduses pööratakse üsna vähe tähelepanu meie esivanemate
maarahvakultuurile.[13] Enamasti
Balti-Saksa ja Vene tsaaririigi koloniaalkultuuri eeskujude järgi alates Papa Jannsenist
ehitet Eesti rahvuslik rõõmu- ja murekultuur (valikute-ahel-kahe-kõrva-vahel) kipub nii tekstides, lauludes kui
sümbolites olema teistelt rahvastelt laenatud tõlkekultuur. Põlisrahva eluvaated
on vähemuses omal maal.[14] Enamasti
vana maarahva järeltulijad ei tea/tunne, sest vähe on uuritud, mida-miks-millal
võõrvõimu sajanditel (XIII-XX) talurahvakultuuri laenati või vägivallaga (sh orjus,
peks, trahvid, häbistamine) peale sunniti, kust pärinevad rahvuslikult kõlavad
juhtmõtted ja riigisümbolid, ’kelle juhtmõtteid rahva enamus kordab’? Samas,
mitmed Asser Murutari Eesti Maaülikooli uurimisrühmaga tehtud
maasotsioloogilised küsitlused näitasid, et muistne esivanemaid ja loodust
austav pärimus elab maainimestes teadvustamata/varjatud kujul edasi – vana maarahvas, kel muldne tarkus suus,
on alles. Mina käisin paksud küsitlusankeedid käes ukselt uksele Ambla, Kanepi
ja Varstu kihelkondades – inimeste näod ja jutud on meeles.[15]
Mart Laari, Tõnis Lukase, Tõnn Sarve ja Kalle I. Elleri kutsel Eesti
Muinsuskaitse Liikumisega 1987.a kaasa minnes kasvas minus maapoisina ohutunne,
et saksa, taani, poola, rootsi ja vene sõjavägedega tulnud võõrvalitsejate, mõisate
ja kirikute koloniaalkultuuri kõrval kipub kohaliku põlisrahva looduse ja
talueluga seotud maailmavaate, eluringi sündmuste, tavaõiguse, tööde, pärimusmuusika,
-meditsiini jm teadmiste-oskuste taasavastamine vaeslapseks jääma. See oli üks
põhjusi, miks algatasin Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiatudengina 1987.a
muinsuskaitseklubi ’Hiis’ ja 1988.a Tartus maakultuuriseminaride sarja – kokku
olen 1988-2019 kaaskorraldanud üle 20 seminari, kus on osalenud ligi 700 inimest.
Viimati 12.11.2019 Maaeluministeeriumis, kus tutvustasin Eesti Wabariigi põllumajandusliku
nõuandeteenistuse vaimse eestvedaja ja Otto Tiefi valitsuse põllutööministri
Kaarel Liidaku maaelupoliitika tüvitekste, sh esseed „Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena“ (1934, 1991,
2010). Suur osa varasemate maakultuuriseminaride mõttekildudest jõudis mitmel
käel kirjutatud Eestluse Elujõu Kongressi 2000.a ühisteksti „Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik
ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 koostegevuse valdkonda. Ideepank edasiloomiseks.“
(42 lk, Mare Kõiva toimetas selle Kirjandusmuuseumi digiarhiivi: http://www.folklore.ee/ideepank.htm). Mu ideepanga eessõna lõpulause oli-on: „Mõeldes tagasi eelkonverentsi
’Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia 21.sajandil’ aega, pean
meeles ühte - enne kojuminekut otsustasime koos: kui on vaja, siis tuleme taas
kokku.“
Täna tunnen, et nüüd targemas eas on aeg maarahvakultuuri mõttetalgutega
jätkata Piiri talus Võnnu kihelkonnas ja teistes Tartu rahu järgsetes Vana Tartomaa
kihelkondades, et maarahva kultuuri üle
aegade kestmise küsimusi koos kergitada ja katsetada kaasaegse elu rikastuseks. Ka luuleõhtule ja maasotsioloogide
rühmale olen mõelnud. Kirjutan sellest kihelkonnakogude, Kodukandi Liikumise ja
maaühiskonna uurijate võrgustikele peagi jättes jälje ka PiiriTii lehele http://aarekasemets-piiritii.blogspot.com/ ja Maakogu Võnnu Kihelkonnakogu lehele https://www.facebook.com/groups/171747913466293. Mõtelda on mõnus. Aeg annab arutust.
Piiri talus
21.05.2020, täiendatud 03.07.2020
[1] Lk 86-87 (Monograafia
algmaterjal koguti 1961-1963, Eesti Kirjandusmuuseum ja Võru Instituut 2016,
752 lk). Maastikku vaadates tekib täna küsimus, miks Ala-Ossipi, sest Piiri
talu asub Ossipi talust kõrgemal mäe peal. 1860.a kaardilt näeb, et Matsi ja
Mällo talude vahele jääb kaks Ossipi talu hoonete rühma, sh madalamal Piiri
poolses soises servas Ossipi Jaani talu.
[2] Onu Julius rääkis mulle,
et ’..sinu vanavanaisa Jaani perekonnanimi oli kahte moodi – kirikukirjas oli
viga – seal oli Silla ja valla kirjas
oli Piir. Aga selle Piiri talu
peremees, mille mamma ostis 1961.a, oli vanasti Johan Seemeni nimeline mees...’
[3] 1868.a talu ostu
saksakeelsel lepingul on ka nimekujud Juhan ja Juhhan Semen, aga allkirja
asemel on siis 21 aastasel mehel 3 risti: x x x
[4] Lemming ja Ilse
Roostmäe monograafias „Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik“ (vt viide 1) on
lk 87 märgitud, et 1881.a müüs Juhan Seemen talu edasi Hans Tekkelile. 2020.aastal
me 1881.aasta müügi kohta arhiividest kinnitust ei leidnud. Kohtuasjade rida
vajab uurimist.
[5] Paul oli abiellus
Mariega, Hammastes sündis neil 1906.a esimene laps, Victor Johannes. Victori
surma aeg ja koht punaarmee sõdurina II. Maailmasõjas on samuti teadmata. Teine
tütar Linda-Rosa suri 1 aastaselt (1910), ja kolmas, Leida sündis 1911.a juba Tartus.
Wikipedia järgi oli Paul Tekkel ühiskondlikult aktiivne, osales mitmetes
seltsides (nt Karskuse Sõber ja Ugaunia), samuti oli ta ajalehtede Postimees,
Kodu ja Lasteleht kaastööline. Tema loomingust on tõenäoliselt tuntuim 1913.a
ilmunud luuletus "Kevadel" algussõnadega "Juba linnukesed väljas
laulavad…", mille viisistas Karl August Hermann. Luule kõrval kirjutas Paul
Tekkel ka proosat.
[6] Sugulussidemeid
uurides ilmnes, et Anno Seemen oli Jaan Seemeni onu Johan Seemeni (1819–1874)
tütar (lähisugulaste abielu).
[7] Vt ka Riigi
Teataja nr. 75, 15.10.1891.
[8] Tartu
kinnistusameti arhiivis olevate talumaade kinnistutoimikute hulgas on ka
„Kriimani mõisast eraldatud talu "Piiri nr 5", kinnistu nr 3202“
toimik (EAA.2381.2.8801), mis hõlmab aastaid 1894-1939, kuid seal on vähe
dokumente, sh puuduvad kaardid, majaplaanid ja fotod.
[9] sh
ERA.1947.2.5549, ERA.1947.2.28 jt piirdaatumidega
1919-1922, 1926-1934; 1940.
[10] Abikaasa Kaja leidis arhiivist Tartu
Ringkonnakohtu tsiviilosakonna dokumendid (EAA.2486.2.2985; ERA.1947.1.6584
„Seemen Jaan, Haaslava vald, Kriimani mõis, Piiri nr 5 avalikule müügile
määramine“, piirdaatumid 01.10.1937-13.12.1938).
[11] sh Tartus elasid vanaema õde Lehte Kramen poja Romaniga
(abiellus Kriimani küla Rehemäe talust pärit Lauri Leidaga) ja vanema õe Anna
tütar Leontine Lind perega. Peedul elas noorem õde Ida Kaschan, kelle mees Juhan
oli muhe metsamees.
[12] „Kevadel“ (Paul
Tekkel)
Juba linnukesed
väljas laulavad,
kenad kasekesed
kingul kohavad.
Lumi
on ju ära suland,
talvekülm
on mööda läind;
lapsed,
kes kui vangis eland
pole
ammu murul käind.
Orus ojakene voolab vulinal,
hõbepilvekene heljub taeva all.
Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid
hüppavad nüüd rõõmuväes.
Möödas kurvad talvetunnid,
kena kevade on käes.
[13] Mu Eesti
ajakirjanduse ja maaelu suhetega seotud tööd: Aare Kasemets (1995) Massikommunikatsioon
ja maaühiskond: ’Postimehe’ ning ’Eesti Sõnumite’ temaatiline ja regionaalne
struktuur. Juhendaja P.Vihalemm, konsultant Asser Murutar - Tartu Ülikooli
sotsiaalteaduskonna ajakirjandusosakond, 56 lk; Aare Kasemets (1996).
Maarahvakultuur, Eesti rahvuslik ideoloogia ja massikommunikatsioon. Asser
Murutar (toim.). Maarahva Elujõud - müüdid ja tegelikkus. Tartu: Elmatar, lk
66-91.
[14] A.Kasemets (2010).
Maarahva põliskultuur on ökoinnovaatilise Eesti omakapital. Bioneer; A.Kasemets
(2007). Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine:
jätkusuutlikkuse eeldused. H.Valk (toim.). Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja
kaitse (77−131). Tartu: Õpetatud Eesti Selts. (Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised
nr 36); vt ka 2007.a Kultuur ja Elu nr 3.
[15] Asser Murutari
maasotsioloogia uurimisrühmas oli 1980ndate lõpus ja 1990ndatel üle tosina
inimese, sh rahvausundi, maa, puude, hinge, sünni, surma jms teemadega seotud
küsimuste koostamist juhtisid Mare Kõiva, Marju Kõivupuu ja Argo Moor. Üks mu
varane maasotsioloogilise uuringu artikkel: A.Kasemets (1993). Iga teine eestlane
elab maal. Kultuur ja Elu, 3, 4−10.
