Piiri talu aja lood, inimesed ja mälukillud ...2020...

Piiri talu aja lood, inimesed ja mälukillud

Aare Kasemets

Võnnu kihelkonna Kriimani külas asuv Piiri talu osteti Brinkenhofi mõisast vabaks 1868.aastal ja pärast seda on talu näinud paljude põlvkondade elukäike kolme sõja ja nelja riigikorra ajal. Lemming ja Ilse Roostmäe mahukas monograafias „Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik“ on kirjas, et Piiri talu nr 5 on Paluküla vanatalu, mis rajatud 1834 ja 1850 aasta vahemikus Ala-Ossipi talu nime all ja seda mainitakse esimest korda Piiri taluna 1861.a vakuraamatus.[1]

Täna on Piiri talu rehielamu [ehitatud u 1880.a] rehetoas ja üleval tagurpidi laeva meenutava laia laastukatuse all ruumi erinevateks mõttetalguteks. Rehielamust ligi saja sammu kaugusel on nii meie pere kui tütre sõpruskonnale püha suitsusann, roheliste konnadega tiik ja laut-küün lakapealse öömajaga. Vana õunaaia servas on aastate eest lumemurtud katusega aidast saanud isemoodi mikita-ait, mille päikesepoolseks tagaseinaks on vaade niidule, kingul kohavale kaasikule ja taamal sinavatele Paluküla seenemetsadele.

Minu jaoks on Piiri talu emapoolse vanaema Helmi Kärgendsoni (s. Silla) koht ehk kodukotus, kus õppisin kõndima. Piiri talu nimi tuleb tõenäoliselt sellest, et talu asub soise metsa servas Kriimani küla kagupiiril – Võnnu poole metsa taha jäävad Hammaste, Issaku ja Kurista külad.

Mu emapoolse hõimu nais- ja meesliinid on Võnnu kihelkonnaga seotud kirjalike teadete järgi vähemalt seitse põlve, sh Piirid (nt Jaak ja Anne sündisid 1670.a), Sillad,[2] Legod, Leikid, Naglad, Kurwitzad, Kured, Lokkod, Issakod, Otsasonid, Mollokad, Rossid, Saarvad, Sirged, Sorrokid  jt on elanud Läänistes, Ahunapalus, Peravallas, Võõbstes, Valgesool, Kärsal, Kõnnol, Jonasel, Agalis, Akstes, Mäksal, Rasinal, Ernstes, Ahjal jm Võnnu kihelkonna külades.

Vanaema ostis alates esimesest ilmasõjast (1914) omanikuta olnud Piiri talu oma sõbranna Miti Koidu soovitusel külanõukogult 1961.a ja maksis 285 rubla. Rehielamu katus ja seinad olid siis üsna läbi – kuuldavasti teenis vanaema katuse vahetuse jm remonditööde eest tasumiseks  lisaraha saunas salaja aetud puskariga, sest kolhoosi Kevade lüpsja palgast kõigeks ei jätkunud. Puskariajamise torud on talus alles - üks vana omakülamees, kes täna teises ilmas, laenas neid minult kümme aastat tagasi, et käärima kippunud meetegu kangemaks kraamiks väärindada.

Mõned mälukillud

Vanaema kutsus minu ema minuga Piiri tallu enne mu 1 aastaseks saamist. Neid esimesi  eluaastaid ma Piiri talus ise ei mäleta, aga suguselts naljatles, et nii kui akuraadiost muusika tuli, ajasin end püsti ja hakkasin tantsima. Hiljem on ema rääkinud mulle korduvalt ka ühest unenäolisest loost – ju 1964.a suve ühel varahommikul hakkasin kätkis nuttu tihkuma ja ema nägi läbi une ja tagakambri akna aida poole vaadates, kuidas aida ukse vahelt imbusid riburada välja lähemad ja kaugemad esivanemad ning hõljusid mind ja teda vaadates akna tagant mööda. Mõnda vanemat esiema ei olnud ema oma elus näinud, aga oli ära tundnud kes on kes.

Alates 1965.a sügisest kolisid minu ema ja isa töökoha tõttu Võnnu kihelkonna teise serva, Kaagvere külla, Emajõe äärde mõisamajja. Enne kooliaega toodi mind tihti vanaema juurde – mu magamisase oli tema selja taga. Koolipoisina käisin Kaagverest sageli rattaga läbi Võruküla, Koke, Mäletjärve ja Kriimani vanaema juures (~10 km) tundes isiklikult kõiki teeäärsed koeri.  

Vanaema Helmi, ema Alde-Rosiine, onud Julius ja Evald ning Kriimani järve otsas väikeses talus elanud vanaema noorim vend Silla Peeter puhkavad täna Võnnu kalmistul. Nii vanaema isa Jaan kui kõik ta vennad käisid 1918-1920 Eesti Vabadussõjas. Stalini ajal küüditatud vanaisa Rudolfi ja vanaema isa ning vanemate vendade kalmukoht on mulle teadmata.

Onu Juliust mäletavad külas veel mõned vanemad inimesed. Sõja oludes käis Julius Issakul kolm talve koolis. Ta kokutas kõneldes ja vanaema oli talle kunagi öelnud, et see võis olla Juliuse kandmise aegsest ehmatusest – nimelt oli vanaema mees Rudolf vanaema lapseootusest kuuldes kohaliku tava järgi vanaema toobritäie veega ootamatult kastnud (aga see võis olla ka muust – näiteks lapsena küüditamise ajal isa vahistanud püssimeeste nägemisest või sõja ajal Uniküla ürgorus külarahvaga rinde eest varjul olles, kui kahurimürsud vilinal üle oru lendasid).

Mulle õpetas Julius pilvede järele heinailma ennustama, täpsemalt kui Eesti Põllumajanduse Akadeemia hilisem agrometeoroloogia kursus. Vanapoisist onu Julius pidas ka mesilasi, käis kirikus siis kui teised ei käinud ja oli küla viimane vanaaja suskaja-mees, seatapja, kelle kõrval kord abiks olles kuulsin Juliust koduseale hingepalvet lugemas ’tsiakene, tsiakene, är pahanda, är pahanda, et mi so hingekese…,’ mis meenutas mulle hiljem Lennart Meri filmis nähtud handi küti karule loetud hingepalvet kaugel Siberis. Igal inimesel, loomal ja linnul on hing, mida põlisrahvad austavad. Veel, kord 1990ndatel käis maasotsioloog ja usundi uurija Argo Moor Piiril külas ja kuulas Juliuse pärimusjutte Võnnu kandis kivideks muutunud pulmarongidest, libahundiks muutunud inimesele noa otsast leiva andmisest jm. Argo rääkis sellest hiljem ühes Ööülikooli saates. Muuhulgas hämmastas Argot, et lugudesse sisse minnes ei kokutanud muidu kokutamisega kimpus olnud onu Julius mitte kordagi. Pärimuslugude kõnelemine tervendab. Pärast onu Juliuse peiesid hoidsin veel mõned nädalad ta lehma, lambaid ja kanu. Istusin tunde laudas ja ajasin loomadega Juliuse kombel juttu. Vabandasin, et pean nad teise peresse andma.

Onu Evald käis sõja ajal ja järel Issakul ja Sillaotsal koolis. Minu jaoks oli ta raamatute lugeja, masinate tundja, maletaja, noorena perepidudel kõva laulumees ja vanemas eas veidi kinnine – armastas sügiseti seenel käia ja tegi suurepärast seenesousti. Evald töötas pärast Hiina piiri ääres NSVL-i sõjaväes käimist Kevade kolhoosis traktoristina. Vahepeal oli ta vabaabielus Kangro Silviga, kes elas samas külas Taga talus. Neil sündis 1960.a tütar Helve. Helve oli minust vanem ja käis pärast Silvi ja Evaldi lahkuminekut koos poolvenna Aivariga Piiril oma isa ja vanaema vaatamas. Tänu Evaldi Belarus traktorile sain esimesed roolikeeramise kogemused – Piiril olles jooksin õhtuti suurele teele vastu, et sõita saaks. 1970ndatel tegi onu Evald ühel ööl Kulpna-Kriimani-Uniküla teeristil purjus peaga avarii – ise ta sellest rääkida ei tahtnud, aga kuulu järgi sõitis ta just teda pimedas passinud miilitsa autole öösel ilma tuledeta sisse. Load võeti ära. Lubasid ta miilitsalt tagasi ei taotlenud ning töötas hiljem Unikülas ja seejärel Roiu töökojas sepana. Mina sepistasin Unikülas oma esimese noa. Evald oli hinges uhke, et Kuuste sovhoosi uute traktorite ostmisel võeti teda tihti meistrimehena kaasa. Ühel hommikul Kulpnas tööliste bussi oodates peatus ta süda. Olin Helvele abiks, panime Evaldile Tartu Toomemäel Anatomicumis viimase ülikonna selga. Evaldi ärasaatmisel Roiult kuulsin Avo Samarüütlilt, et mehed kutsusid Evaldit töökojas professoriks. Teel Võndu tegime Piiri talu teeotsas peatuse.

Piiri talu lähedal sündis ka minu esimesi kirjasaanud luuletusi, kui tulin kord Kurista kaudu bussi pealt läbi metsa vanaema juurde. Koolis õppisime siis Juhan Liivi luuletusi ja katsetasin:

paneb punetama taeva ja palge

põhjast puhuv külm tuul

on kaasiku all nii veidralt valge

sügis lehed korjas puult

Oli 1980. a hilissügis, käisin Luunja Keskkooli 10.klassis. Sama aasta jõulukuul lahkus vanaema Helmi Piiri talust Võndu, kuid olen ikka tundnud, et ta on talu hea haldjas. Talus vanaema teele saatmisest on meeles, et ema aitas oma ema ette valmistada koos naabri Aaliga. Kirst oli aidas. Mälus on mustvalge foto, kus onu Juliuse kutsutud Võnnu kiriku selleaegne õpetaja Kalle Kasemaa vaatab talu tagakambris kirstus lamava vanaema poole ja onu Julius ning onu Evald vaatavad tõsiselt kumbki eri suundades. Mu ema ei osalenud matuseriitusel.

Teoloog Kalle Kasemaaga tegin kord hiljem liinibussis kõrvuti sattudes tutvust ja kutsusin ta 1981.a Tartu Kirjanike majja Henn-Kaarel Hellati koolinoorte luuleklubisse „Sõnakera“ Uue ja Vana Testamendi saamisloost rääkima – senimaani püsib mälus, kuidas Piibel kokku pandi.

Ühest Piiri pärandusest tahan siin veel kirjutada – see on vanaema Helmi, teiste sugulaste ja selle kandi inimeste emakeel, kodune Lõuna-Tartumaa keel. Olen sellest oma keelest eri riigiametites ja ingliskeelsetes teadusvõrgustikes (www.etis.ee 1993+) palju kaotanud. Viimati kirjutasin nn Tartu murdes kadripäeva tudengipeost ajalehte Eesti Põllumajanduse Akadeemia (1983) ja hiljem mõne luuletuse sahtlisse. Võrokeste ja setokestega saan ka kõneldud. Mu oma esivanemad on nüüd sealpool (ja siin, mu geenides) – õige mõnus on vahel omavahel oma emaemade keeles nendega/endaga kõnelda suitsusaunas, metsas, kalmul, hiies, hingede ajal.

Piiri talu varasemad lood: perepärimus ja arhiiviinfo

Koos abikaasa Kajaga Piiri talu varasemat ajalugu uurides oleme arhiividest avastanud palju põnevat ja loomulikult on vanu dokumente lugedes tekkinud ka hulk uusi küsimusi ning  vihjeid, mis ootavad (a)vastamist.

Nagu alguses sai nimetatud, Piiri talu osteti Brinkenhofi (Kriimani) mõisast välja 1868.aastal. Esimeseks ostjaks oli Tarvastu kihelkonna Vooru külast pärit Johan Seemen (08.5.1847–28.4.1882).[3] Ta oli abielus Leenu Seemeniga (s. Lubi) ja neil oli neli last.

Mu abikaasa Kajal, kes on loodusteadlane, läks omajagu aega, et Piiri talu ostuga seotud Vooru külast pärit Seemenite ja Tekkelite sugulussidemeid lahti harutada. Muuhulgas selgus, et Piiri talu esimese omaniku Johan Seemeni ema Ann Seemen (s. Tekkel, 1814–1865) oli talu ostuks laenu käendanud Hans Tekkeli (1811–1881) õde ja samas ostja Johan Seemeni tädi Ann Tekkel (s. Seemen, 1816–1885) oli laenu käendaja Hans Tekkeli naine.

Arhiividokumentides ei olnud infot, kes oli pärast Johan Seemeni surma Piiri talu omanik 1881-1887, kuid juhtumisi avastasime Wikipedia Eesti kultuuriloo allikatest, et Piiri talus on 12.01.1882 sündinud kirjamees Paul Tekkel. Seega võime oletada, et Piiri talus elas sel ajal perega laenu käendaja Hans Tekkeli poeg, samuti Hans Tekkel (1841–1883).[4] Arhiivist nähtub, et Paul Tekkeli isa Hans suri kui Paul oli vaevalt aastane. Kes Piiri talu juhtimise ja Pauli kasvatamise üle võttis 1883-1887, selle kohta hetkel andmed puuduvad. Wikipedia järgi elas Paul Tekkel enne 1910.a Tartusse kolimist Hammaste kandis ja töötas Võnnus ka rätsepana.[5]

Piiri talu järgmine omanik oli Jaan Seemen (24.9.1853–24.4.1891), kes oli esimese omaniku Johan Seemeni vend. Leping sõlmiti 13.11.1887 ja selle aluseks oli Liivimaa Hoovikohtu otsus No 1786 (15.5.1887). Ei ole selge, kas ta ostis selle talu või sai päranduseks oma vennalt Johanilt. Arhiivitoimikud näitavad, et pärast Jaan Seemeni omanikuks saamist andsid Tekkelid asja Pärnumaa kuue kihelkonna kohtusse (EAA.934.1.3311: “Voorult Hans Tekkel pärijate kahjutasunõue Johann Seemen pärijate vastu Piiri talu müümise asjus 1888. aastast“).

Piiri talus sündis Jaan ja Anno Seemeni[6] perre 1889.a ainuke laps, Johan Seemen (06.06.1889–13.08.1914). Jaan Seemeni elupäevad jäid Piiril lühikeseks – ta suri 37 aastaselt ja ajaleht Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung nr. 85 avaldas 5. augustil 1891.a järgmise teate: „24. walla kohus, Tartu Ülema Talurahwa kohtu jauskonnas, Wõnnu kihelkonnas, annab kõigile kellese see puutub, teada, et Kriimani walla Piiri taluomanik Jaan Seemen on testamenti tegemata, warandust maha jättes ära surnud, siis saab kõigile kellel midagi nõudmist ehk maksa on nimitud Seemenile kutsutud kuue kuu aja sees, seda siia walla kohtule üles andma, kõige hiljem kuni Sl. 1891. a. Peale ülewal nimetud tähtaja ei saa enam kedagi kuulda wõetud ja wõlglased, kui wõera oma salgajad, langewad seadusliku trahwi alla. 24. walla kohtus, 11. Tartu Ülema Talurahwa kohus, 21. juunil 1891.“[7]

Johan Seemen oli 2-aastane kui isa Jaan suri ja 6-ne kui ema Anno suri. Kohtu otsusega sai ta 7 aastaselt Piiri talu pärijaks. Pärast Jaan Seemeni surma 1891.a abiellus Anno Seemen Johan Tekkeliga (1868–1918), kellega Annol sündis 1894.a poeg Jaan Tekkel ja juba järgmisel aastal heitis Anno 33 aastasena hinge. Tema teine mees Johan Tekkel abiellus uuesti Anna nimelise naisega, kellega tal oli kaheksa last.

Kui 1896 a. kinnistati Piiri talu pärandusena Johan Seemenile, siis ei ole teada, kes seda talu tegelikult sellel ajal juhtis ja kes seal elasid. Samuti ei ole teada, kas Johan Seemen täisealiseks saades asus talu juhtima ja kuidas ta sõjaväkke võeti.[8] Teada on, et ta läks I. Maailmasõtta ja suri 13.08.1914. Johani Seemeni surnuks tunnistamise ja testamendi õienditega on seotud mitu arhivaali[9] - 18.12.1922 Tartu-Võru rahukohtu otsusega tunnistatakse ta teadmata kadunuks.

Onu Julius rääkis, et vanal ajal oli Piiri talu omanik Seemeni nimeline mees. Naabertaluga seotud Tekkeli nimeline mees oli jurist, kes sokutas kuidagi Piiri talu oma õele just nagu oleks I. ilmasõtta läinud Piiri talu noor peremees olnud tema õe peigmees (u 1998.a). Osaliselt pidas see pärimuskild paika arhiivileidudes – Tekkeli õest ei kirjutata, küll aga on varasemast mitmeid saksakeelseid kohtuarhiivi dokumente, mis näitavad, et aktiivne Hans Tekkel Brikenhofist on olnud laenutehingutes Jaan Seemeniga Worroküll’ist (Voorekülast, 1885, EAA.925.1.1446), Jaan Otsaga Kurristalt (Kurista, 1874) ja Johan Nurmega Kawershofist (Kaagverest, 1876).

Pärast Piiri talu omaniku Johan Seemeni surnuks kuulutamist 1926.a määrati talu päranditombu hooldajaks Haaslava valla vaestelaste kohtu 21.10.1927 otsusega kunagise taluostu laenu käendaja Hans Tekkeli poja Jaan Tekkeli (1857–1922) poeg Evald Richard Tekkel (1892–1973), kes tegutses Tartus advokaadina ja peatas muuhulgas Eesti Maakrediidiseltsil Piiri talu võlgade pärast oksjonile paneku 1937-1938 viidates seltsi taotluse õigustehnilistele vigadele.[10]

Riigi Statistika Keskbüroo 1939.a põllumajandusloenduse talundilehe andmetel elasid Piiri talus Jüri Sillaots (35 a, tööjuht) ja Loreida Peets (30 a, kodune perenaine) ja üks alla 8-aastane laps (nime pole märgitud). Piiri talu omanikuks on talundilehel märgitud Evald Tekkel, kelle elukoht oli siis Tartus Aleksandri uulitsas. Tegemist oli suhteliselt väikese majapidamisega (1 hobune, 1 vasikas ja 1 lehm, samas sigu, lambaid ega kodulinde talus loenduse järgi ei olnud).

Seega, Piiri talu omanik Johan Seemen jäi esimeses ilmasõjas 1914.a kadunuks ja arvatavasti talul lasunud laenuvõlgade tõttu sellest ajast kuni aastani 1961 talul eraisikust omanikku ei olnud. 1991.a soovisid endise päranditombu hoidja Evald Tekkeli järeltulijad Piiri taluga vanal ajal seotud metsamaid pärida rõhutades õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduses, et talu jäeti 1944.a maha seoses repressiooni ohuga. Eesti riik taotlust menetlusse ei võtnud kuna taotlejatel puudus lähisugulus 1914.a I. Maailmasõtta jäänud Johan Seemeniga. See kinnitab 1937-1938.a kohtutoimikute infot, et advokaat Evald Tekkel ei olnud Piiri talu omanik, vaid vanade võlgadega nn pärandustombu hooldaja.

1957.a alustatud Tartu rajooni Haaslava külanõukogu Kriimani küla Piiri talu majaraamatu andmetel elasid Piiri talus Amanda Rodima Peetri tütar (s. 1905, ’kolhoosi ’Kevade’  arvestaja’) ja August Preedik Liisa poeg (s. 1910, ’mittesõjaväekohustuslik, hoolealune’).   

1961.a ostab külanõukogult Piiri talu minu vanaema Helmi Kärgendson (s Silla). Talus elasid ka mu onud Evald Kärgendson ja Julius Kärgendson ning vahepeal (1961) ka vanaema mehe õde ehk sõdse Emma Kärgendson ning minu ema koos minuga (1964-1965). Hilisemast mäletan, et kartulipaneku ja -võtmise ajal käisid ka sõbrannad-naabrid Koidu, Marta, Anni, Aali jt vanaema juures talgutel ning vanaema talvistel sünnipäevadel (2.II) ja suvistel heinateo aegadel oli Piiri talus tavaliselt suguvõsa kokkutulek.[11]

Arhiivitööd kokku võttes on juriidiliselt Piiri talu omanikud olnud pärast mõisast väljaostu Johan Seemen (1868-1881), tema vend Jaan Seemen (1887-1891), Jaani poeg Johan Seemen (1989-1914), mu vanaema Helmi (1961-1980), mu onu Julius (1980-2006) ja siis mina.

Piiri talu, loodus ja loovus: põlisrahva pärimuse uurimine ning edasiloomine

Hea meel on, et Piiri talus 12.01.1882 sündinud Paul Tekkeli luuletus „Kevadel“ (Juba linnukesed väljas laulavad / kenad kasekesed kingul kohavad / …) sai lauluks ja teeb helisedes meele rõõmsaks.[12] Usun, et lapsepõlvekodu loodus lummab ja mõjutab me alateadvust läbi elu.

Maalapsena olen linna ülikoolides tihti tundnud, et hariduselus ja ajakirjanduses pööratakse üsna vähe tähelepanu meie esivanemate maarahvakultuurile.[13] Enamasti Balti-Saksa ja Vene tsaaririigi koloniaalkultuuri eeskujude järgi alates Papa Jannsenist ehitet Eesti rahvuslik rõõmu- ja murekultuur (valikute-ahel-kahe-kõrva-vahel) kipub nii tekstides, lauludes kui sümbolites olema teistelt rahvastelt laenatud tõlkekultuur. Põlisrahva eluvaated on vähemuses omal maal.[14] Enamasti vana maarahva järeltulijad ei tea/tunne, sest vähe on uuritud, mida-miks-millal võõrvõimu sajanditel (XIII-XX) talurahvakultuuri laenati või vägivallaga (sh orjus, peks, trahvid, häbistamine) peale sunniti, kust pärinevad rahvuslikult kõlavad juhtmõtted ja riigisümbolid, ’kelle juhtmõtteid rahva enamus kordab’? Samas, mitmed Asser Murutari Eesti Maaülikooli uurimisrühmaga tehtud maasotsioloogilised küsitlused näitasid, et muistne esivanemaid ja loodust austav pärimus elab maainimestes teadvustamata/varjatud kujul edasi – vana maarahvas, kel muldne tarkus suus, on alles. Mina käisin paksud küsitlusankeedid käes ukselt uksele Ambla, Kanepi ja Varstu kihelkondades – inimeste näod ja jutud on meeles.[15]

Mart Laari, Tõnis Lukase, Tõnn Sarve ja Kalle I. Elleri kutsel Eesti Muinsuskaitse Liikumisega 1987.a kaasa minnes kasvas minus maapoisina ohutunne, et saksa, taani, poola, rootsi ja vene sõjavägedega tulnud võõrvalitsejate, mõisate ja kirikute koloniaalkultuuri kõrval kipub kohaliku põlisrahva looduse ja talueluga seotud maailmavaate, eluringi sündmuste, tavaõiguse, tööde, pärimusmuusika, -meditsiini jm teadmiste-oskuste taasavastamine vaeslapseks jääma. See oli üks põhjusi, miks algatasin Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiatudengina 1987.a muinsuskaitseklubi ’Hiis’ ja 1988.a Tartus maakultuuriseminaride sarja – kokku olen 1988-2019 kaaskorraldanud üle 20 seminari, kus on osalenud ligi 700 inimest. Viimati 12.11.2019 Maaeluministeeriumis, kus tutvustasin Eesti Wabariigi põllumajandusliku nõuandeteenistuse vaimse eestvedaja ja Otto Tiefi valitsuse põllutööministri Kaarel Liidaku maaelupoliitika tüvitekste, sh esseed „Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena“ (1934, 1991, 2010). Suur osa varasemate maakultuuriseminaride mõttekildudest jõudis mitmel käel kirjutatud Eestluse Elujõu Kongressi 2000.a ühisteksti „Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 koostegevuse valdkonda. Ideepank edasiloomiseks.“ (42 lk, Mare Kõiva toimetas selle Kirjandusmuuseumi digiarhiivi: http://www.folklore.ee/ideepank.htm). Mu ideepanga eessõna lõpulause oli-on: „Mõeldes tagasi eelkonverentsi ’Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia 21.sajandil’ aega, pean meeles ühte - enne kojuminekut otsustasime koos: kui on vaja, siis tuleme taas kokku.“

Täna tunnen, et nüüd targemas eas on aeg maarahvakultuuri mõttetalgutega jätkata Piiri talus Võnnu kihelkonnas ja teistes Tartu rahu järgsetes Vana Tartomaa kihelkondades, et maarahva kultuuri üle aegade kestmise küsimusi koos kergitada ja katsetada kaasaegse elu rikastuseks. Ka luuleõhtule ja maasotsioloogide rühmale olen mõelnud. Kirjutan sellest kihelkonnakogude, Kodukandi Liikumise ja maaühiskonna uurijate võrgustikele peagi jättes jälje ka PiiriTii lehele http://aarekasemets-piiritii.blogspot.com/ ja Maakogu Võnnu Kihelkonnakogu lehele https://www.facebook.com/groups/171747913466293. Mõtelda on mõnus. Aeg annab arutust.

Piiri talus

21.05.2020, täiendatud 03.07.2020

---

[1] Lk 86-87 (Monograafia algmaterjal koguti 1961-1963, Eesti Kirjandusmuuseum ja Võru Instituut 2016, 752 lk). Maastikku vaadates tekib täna küsimus, miks Ala-Ossipi, sest Piiri talu asub Ossipi talust kõrgemal mäe peal. 1860.a kaardilt näeb, et Matsi ja Mällo talude vahele jääb kaks Ossipi talu hoonete rühma, sh madalamal Piiri poolses soises servas Ossipi Jaani talu.

[2] Onu Julius rääkis mulle, et ’..sinu vanavanaisa Jaani perekonnanimi oli kahte moodi – kirikukirjas oli viga – seal oli Silla ja valla kirjas oli Piir. Aga selle Piiri talu peremees, mille mamma ostis 1961.a, oli vanasti Johan Seemeni nimeline mees...’

[3] 1868.a talu ostu saksakeelsel lepingul on ka nimekujud Juhan ja Juhhan Semen, aga allkirja asemel on siis 21 aastasel mehel 3 risti: x x x

[4] Lemming ja Ilse Roostmäe monograafias „Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik“ (vt viide 1) on lk 87 märgitud, et 1881.a müüs Juhan Seemen talu edasi Hans Tekkelile. 2020.aastal me 1881.aasta müügi kohta arhiividest kinnitust ei leidnud. Kohtuasjade rida vajab uurimist.

[5] Paul oli abiellus Mariega, Hammastes sündis neil 1906.a esimene laps, Victor Johannes. Victori surma aeg ja koht punaarmee sõdurina II. Maailmasõjas on samuti teadmata. Teine tütar Linda-Rosa suri 1 aastaselt (1910), ja kolmas, Leida sündis 1911.a juba Tartus. Wikipedia järgi oli Paul Tekkel ühiskondlikult aktiivne, osales mitmetes seltsides (nt Karskuse Sõber ja Ugaunia), samuti oli ta ajalehtede Postimees, Kodu ja Lasteleht kaastööline. Tema loomingust on tõenäoliselt tuntuim 1913.a ilmunud luuletus "Kevadel" algussõnadega "Juba linnukesed väljas laulavad…", mille viisistas Karl August Hermann. Luule kõrval kirjutas Paul Tekkel ka proosat.

[6] Sugulussidemeid uurides ilmnes, et Anno Seemen oli Jaan Seemeni onu Johan Seemeni (1819–1874) tütar (lähisugulaste abielu).

[7] Vt ka Riigi Teataja nr. 75, 15.10.1891.

[8] Tartu kinnistusameti arhiivis olevate talumaade kinnistutoimikute hulgas on ka „Kriimani mõisast eraldatud talu "Piiri nr 5", kinnistu nr 3202“ toimik (EAA.2381.2.8801), mis hõlmab aastaid 1894-1939, kuid seal on vähe dokumente, sh puuduvad kaardid, majaplaanid ja fotod.

[9] sh ERA.1947.2.5549, ERA.1947.2.28  jt piirdaatumidega 1919-1922, 1926-1934; 1940.

[10] Abikaasa Kaja leidis arhiivist Tartu Ringkonnakohtu tsiviilosakonna dokumendid (EAA.2486.2.2985; ERA.1947.1.6584 „Seemen Jaan, Haaslava vald, Kriimani mõis, Piiri nr 5 avalikule müügile määramine“, piirdaatumid 01.10.1937-13.12.1938).

[11] sh Tartus elasid vanaema õde Lehte Kramen poja Romaniga (abiellus Kriimani küla Rehemäe talust pärit Lauri Leidaga) ja vanema õe Anna tütar Leontine Lind perega. Peedul elas noorem õde Ida Kaschan, kelle mees Juhan oli muhe metsamees.

[12] „Kevadel“ (Paul Tekkel)

Juba linnukesed väljas laulavad,

kenad kasekesed kingul kohavad.

Lumi on ju ära suland,

talvekülm on mööda läind;

lapsed, kes kui vangis eland

pole ammu murul käind.

Orus ojakene voolab vulinal,

hõbepilvekene heljub taeva all.

Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid

hüppavad nüüd rõõmuväes.

Möödas kurvad talvetunnid,

kena kevade on käes.

[13] Mu Eesti ajakirjanduse ja maaelu suhetega seotud tööd: Aare Kasemets (1995) Massikommunikatsioon ja maaühiskond: ’Postimehe’ ning ’Eesti Sõnumite’ temaatiline ja regionaalne struktuur. Juhendaja P.Vihalemm, konsultant Asser Murutar - Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna ajakirjandusosakond, 56 lk; Aare Kasemets (1996). Maarahvakultuur, Eesti rahvuslik ideoloogia ja massikommunikatsioon. Asser Murutar (toim.). Maarahva Elujõud - müüdid ja tegelikkus. Tartu: Elmatar, lk 66-91.

[14] A.Kasemets (2010). Maarahva põliskultuur on ökoinnovaatilise Eesti omakapital. Bioneer; A.Kasemets (2007). Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused. H.Valk (toim.). Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse (77−131). Tartu: Õpetatud Eesti Selts. (Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised nr 36); vt ka 2007.a Kultuur ja Elu nr 3.

[15] Asser Murutari maasotsioloogia uurimisrühmas oli 1980ndate lõpus ja 1990ndatel üle tosina inimese, sh rahvausundi, maa, puude, hinge, sünni, surma jms teemadega seotud küsimuste koostamist juhtisid Mare Kõiva, Marju Kõivupuu ja Argo Moor. Üks mu varane maasotsioloogilise uuringu artikkel: A.Kasemets (1993). Iga teine eestlane elab maal. Kultuur ja Elu, 3, 4−10.